 |
Sõdadeta tulevik
Ülemaailmse tervenemise
teooria |
| Tõlge eesti keelde:
Merle Engelkes-Lember |
|
| |
Kas tahame, et maailma noored
ei läheks enam sõtta? Kui jah, siis vajame kõrgemat
elueesmärki, mõtestatud elu ja paremat rakendust
noorele energiale.
Kas tahame, et ülemaailmne seksuaalne vägivald
lõpeks? Kui jah, siis peame looma turvalise elukeskkonna,
kus vägivallatut seksuaalset rõõmu kogetakse
ilma alanduse ja ebavajalike piiranguteta.
Kas tahame, et lapsi enam ei kuritarvitataks? Kui jah, siis
loogem elamiseks selline keskkond, kus kellelgi ei tule
enam pähe mõtet vaadelda last kui seksuaalobjekti.
Kas tahame vabastada maailma despotismist, valest ja pettusest?
Kui jah, siis loogem tingimused, kus despotismil, valel
ja pettusel puuduvad evolutsioonilised eelised.
Kas tahame, et inimesed leiaksid endale uue pidepunkti meid
ümbritsevas pühas ruumis?
Kui jah, siis loogem ühiskondlikud struktuurid, mis
võimaldavad sellist pidepunkti leida.
Originaaltrüki eessõna
Sissejuhatuseks sellele raamatule kirjeldan üht isiklikku
elamust:
Ühel õhtul vestlesin mõnede naistega.
Oli soe kevadine õhtu ja me istusime väljas
imeliselt lõhnavate lillede keskel. Süvenevas
õhtuhämaruses jutustas Kolumbiast pärit
Luz Marina oma lugu. Ta on esimest korda Euroopas, ta ei
oska kirjutada ega lugeda ja ta on 50- aastane campesina,
lihtne talunaine. 16-aastaselt oleks ta peaaegu surma saanud.
Tema peast möödus vaid mõne sentimeetri
kauguselt matšeete, mis tabas tema vasakut pöialt
ja lõikas selle peaaegu otsast. Tema mees ja vanim
poeg mõrvati mõned aastad tagasi. Sellest
ajast hoolitseb ta üksipäini enda ja oma kuue
lapse eest. Talunikud on midagi jahisaagi taolist ümbruskonnas
ringiluusivatele ja mitte ühelegi moraalsele instantsile,
seadusele või õigusriigile alluvatele relvastatud
militaarsetele ja paramilitaarsetele gruppidele, politseile
või geriljadele1. Viimastel aastatel on tema külas
mõrvatud üle 150 inimese ja mitmed neist väga
julmal moel.
Ometi ei saa Luz Marina ära minna. Kuhu? Olukord on
igal pool sama halb; külas on tal vähemalt üks
pisike maalapp, millel ta saab äraelamiseks vajalikku
kasvatada.
Luz Marina saatus on miljonite, tõenäoliselt
juba miljardite täna maakeral elavate inimeste saatus.
Kuhu neil minna on? Käesolev üleilmse tervenemise
teooria on kirja pandud just neid inimsaatusi silmas pidades.
See raamat tahab päästa inimesi. Sellepärast
on siin loobutud ilukõnest, sobitumisest trendide
ja moega. Lühiealiste reklaamklippide ajastul julgustab
see raamat inimesi uurima üht terviklikku teooriat.
Lause- ja mõttehaaval. Selles teoorias on maailma
jaoks toimiva abi loogika. Raamat selgitab, kuidas on võimalik
maailma tervendada ning kirjeldab Lõuna-Portugalis
Tameras mõne aasta eest alustatud üleilmse tervendamisprojekti
vaimset tausta. Raamatus kasutatakse Dieter Duhmi tekste
ja tema poolt Tamera Rahukoolis peetud ettekandeid. Mõttelõnga
katkestamise vältimiseks pole tekstis esinevaid kordusi
eemaldatud.
Raamatus näidatakse meile piirituid võimalusi,
mis on meie, inimeste käsutuses juhul, kui hakkame
kasutama uusi vaimseid ressursse. Sarnaselt inimese kehaga
saab tervendada Maad, tema inimühiskonda ja kriisipiirkondi,
tema elusolendeid, atmosfääri, veekogusid ja elupaiku
niipea, kui leiame kohased tervendavad jõud.
Esmapilgul näib see kavatsus võimatu, kuid nii
nagu pusletükkidest kujuneb järkjärgult terviklik
pilt, liituvad ka mõtted ja ideed ühtseks üleilmseks
nägemuseks. Hetkel, mil taoline tervikpilt nähtavaks
muutub, on ka tee inimese tulevikku selge ja kindel. Siin
raamatus antakse edasi teadmised uuest ajast, mis räägivad
sellest, et me ei või enam kauem teha vahet teoorial
ja kogemusel, vaimsel tööl “siin”
ja igapäevasel elul “seal”, objektiivsel
maailmal “seal väljas” ja subjektiivsel
“meis enestes”. Enam ei või me vahet
teha neil, kes elavad sõjapiirkonnas ja meil endil,
kel on katus pea kohal ja külmkapp toitu täis.
Me kuulume kõik ühte ja samasse elu perekonda.
Me kannatame kõik ühe ja sama haiguse käes.
Meie tervenemine, kolmanda maailma aitamine ja looduse päästmine
on osad transformatsiooniprotsessist2, millega me liitume,
mida me saame ning peame omaenda elu puudutavate otsustega
tugevamaks muutma.
Veidi autorist, kes võtab endale raamatus õiguse
esitada konkreetse kontseptsiooni sõdadeta tulevikust.
Kes on inimene nende mõtete taga? Milline on tema
kujunemislugu?
Diether Duhm sündis keset Teist maailmasõda3
1942. aastal Berliinis. Ta koges vägivalda pommitamisöödel
Berliinis, põgenemisel Lõuna-Saksamaale ja
oma uuel kodumaal Bodensee ääres. Ta oli võõras,
ta ei kuulunud külla. Ta oli vaevalt kuuene, kui kohalikud
poisid ta ühel päeval kinni nabisid, alasti võtsid,
laternaposti külge sidusid ja pealaest jalatallani
tõrvaga kokku määrisid. Ikka ja jälle
taoti tema pead vastu kive. Ta polnud midagi teinud, ta
oli lihtsalt “võõras”. Nad vajasid
kedagi, kelle peal oma sihitut raevu, omaenese hingelist
kodutust välja elada. Nõnda sai ta juba varakult
oma esimesed õppetunnid fašismi olemusest. 14-aastasena
kuulis ta esimest korda koonduslaagritest. Algul kaitses
ta end kõikide tema käsutuses olevate vaimsete
vahenditega ja püüdis end uskuma panna, et ohvrid
olidki tegelikult kurjategijad või et täiskasvanud
inimestel ei ole nii valus. Ta hakkas oma vanematele ja
nende tuttavatele küsimusi esitama. Arvatavasti käis
ta neile üpris kõvasti närvidele. Mida
rohkem ta uuris, seda rohkem jooksid liiva lootused kuulda
midagi lohutavat, leevendavat, valu vaigistavat. Ei mingit
lohutust. Auschwitz4 oli tõelisuse osa ja seda ei
saanud kuidagi välja juurida.
Talle jäi viimane lootus, et võib-olla see oli
tõelisus, aga enam ei ole. Lootus kadus. Aastaid
hiljem oli ta üks Saksa 68ndate tudengiliikumise5 vasakpoolsete
juhte. Koos oma kaaslastega võitles ta imperialismi
ja Vietnami sõja6 vastu. Ta nägi fotosid äralõigatud
rindadega vietnami naistest. Ta nägi pilte napalmipõletustest7.
Ta teadis, et see on õhtumaise moraali ja kultuuri
pahupool. Siis nägi ta Mannheimis pealt, kuidas mõrvati
inimene, keda ta kaaslased pidasid nuhiks ja mõistis
järsku üht poliitika igapäevaelu elementaarset
põhitõde - ideoloogilised tõekspidamised
on vahetatavad, kuni inimeste isiksusestruktuurid8 jäävad
samaks. Teisisõnu – nii kaua, kuni lapsed senistes
tingimustes suureks kasvavad; kuni nad puberteedieas praeguste
konfliktidega vastamisi seisavad; kuni nad täiskasvanutena
samasuguses allasurutud seksuaalsuse ja täitumatu armastuse
piinas peavad elama.
Tsitaat Dieter Duhmilt: “Miks pole siiani olnud võimalik
ühtegi
inimeste ideaalühiskonda luua? Viga peitub eelkõige
inimpsüühika sisemistes struktuurides ja mõtlemisvormides,
mitte ainult välistes oludes. Autoritaarselt kujundatud
inimestega ei saa luua vaba ühiskonda. Vägivallatut
ühiskonda pole võimalik luua, kui vihkamise
ja vägivallaimpulsid meie sees on üksnes mahasurutud,
mitte lahendatud. Alles siis, kui revolutsioon on toimunud
inimeste sees, saab see toimuda ka väljaspool inimest.
See on üks ajaloo õppetunde.”
Vasakpoolne liikumine aga ei võtnud eeltoodud mõtteid
omaks.
Dieter Duhm ei suutnud enam kodanliku ühiskonnaga kohaneda.
Ta lükkas tagasi ka mitmed professuuripakkumised. Üleilmse
vägivallaga silmitsi seistes ei suutnud ta tavapärase
elukorralduse juurde pöörduda.
Selle asemel otsustas ta ühte Alam-Baieris asuvasse
üksikusse tallu tagasi tõmbuda, et järele
mõelda. My Lai veresaun9 ja Teise maailmasõja
veresaun – kustkohast pärineb vägivalla
pidev jätkuvus? Kuidas sai võimalikuks holokaust10?
Kuidas muutuvad tublid pereisad üleöö koonduslaagri
timukateks? Kas on olemas võimalus üleilmse
vägivalla tõeliseks ja täielikuks lõpetamiseks?
Tema eraklus oli otsekui vaimne tulevikutöökoda:
ta tegeles erinevate vaimsete allikatega - Nietzsche, Hegeli
ja van Goghi, Rudolf Steineri, Jeesuse, Lao Tse, Wilhelm
Reichi, Prentice Mulfordi, Teilhard de Chardin’iga11.
Teadmiste üksikutest fragmentidest kujunes aegamööda
terviklik arusaam, mis oli esimene samm hilisemate holograafiliste12
arutluste poole. Bioloogia ja küberneetika, psühhoanalüüsi
ja matemaatika, kunsti, ajaloo ja teoloogia arusaamadest
vormus uus vaimne ideaal. Sündis visioon, mis kinnitas,
et rahu saavutamine on võimalik.
Visioonist kujunes poliitiline kontseptsioon. Kontseptsiooni
lähtepunkt on seal, kus sõjad iga päev
uuesti tekivad – erinevates inimeste kooselude vormides
- naise ja mehe, laste ja täiskasvanute, üksikisiku
ja ühiskonna, inimese ja looduse kooselus. Muutus ja
paradigmade vahetus on vaja läbi viia just siin. See
peab saama nähtavaks ka igapäevaelus, mitte ainult
sõnades. Dieter Duhm hakkas oma ideed ellu viima
1978. aastal, algatades esimese kogukonnaeksperimendi. Ta
on kogenud tagasilööke, pidanud taluma ühiskondlikku
vastuseisu, laimu ja tagakiusamist ning süvendanud,
korrigeerinud, täiendanud oma kontseptsiooni ja alustanud
uuesti otsast peale.
Pikad töörohked aastad möödusid ilma
välise nähtava eduta. Ometi on ta vastu pidanud.
Aja jooksul kasvas tema usk sisemisse elumustrisse, mida
oma hilisemates teostes pühaks maatriksiks nimetab.
Ta oli küll juba varakult kristlusest ja kõikidest
teistest religioonidest ära pöördunud, kuid
temas oli olemas selge palve abi ja toetuse järele.
Ta ei teadnud, kelle poole ta palvetas. “SEE”
palvetas iseenesest. Nii leidis ta tee usuni, mis rajaneb
ülemääraste dogmade asemel osavõtlikkusel,
uurimustel ja kogemustel. Eelkõige on see aga usk
inimesse, tema võimesse olla aus ja tema arusaamise
ning mõistmise jõusse. 1995. aastal asutas
ta pärast pikki ettevalmistusaastaid lõpuks
koos oma partneri, teoloog Sabine Lichtenfelsi, füüsiku
Charly Rainer Ehrenpreisi ja teistega Tamera keskuse Portugalis.
Täna, aastal 2006 töötab keskuses ligi 150
inimest ühiskonnamudeliga, milles puuduvad vale, vägivald
ja alandus. Nad uurivad ja realiseerivad mudeli kujul saabuva
maailmaühiskonna sotsiaalseid, ökoloogilisi ja
tehnoloogilisi külgi. Pärast peaaegu kolmkümmend
aastat kestnud tööd on projekt realiseerunud faasi,
mis vastab Dieter Duhmi algsetele unistustele.
Käesolev raamat on tema poliitiline testament järgmisele
generatsioonile. Tema soov on, et eelkõige just kõikide
maade noored järgnevatest mõtetest kinni haaraksid
ja kaasa töötaksid – sõdadeta tuleviku
nimel.
Suure tänuga autorile tema vankumatu armastuse eest
tõe ja elu vastu.
Monika Berghoff
Kirjastus Meiga
|
